Mis on karnism?

1459172_628279720547757_1601464387_aKarnism on nähtamatu veendumuste süsteem või ideoloogia, mis ajendab inimesi teatud loomi sööma. Karnism on põhimõtteliselt veganluse vastand: „karn“ tähendab „liha“ või „lihast tehtud“ ja „-ism“ märgib ideoloogiat. Enamik inimesi näeb liha söömist paratamatusena, mitte valikuna; kultuurides, kus süüakse liha ei mõelda enamasti, miks osade loomade liha tundub tülgastav ja teiste oma isuäratav või miks loomi üleüldse süüakse. Aga kui loomade söömine pole ellujäämiseks vajalik, nagu see tänapäeval enamuse maailma jaoks ei ole, siis on see valik – ja valikud tulenevad alati veendumustest.

Me mõistame, et loomade mittesöömine tuleneb veendumuste süsteemist; vegetaarlusest räägiti juba sajandeid tagasi ja veganismist* hakati rääkima 1940-ndatel. Me ei nimeta vegetaarlasi ega veganeid „taimesööjateks“, sest me mõistame, et taimede söömine peegeldab selle aluseks olevat ideoloogiat, mille kohaselt loomade tarbimist peetakse ebaeetiliseks ja vastuvõetamatuks. Samas nimetame me endiselt „lihasööjateks“ neid, kes ei ole vegetaarlased või veganid, nagu oleks liha söömine veendumuste süsteemist eraldatud, nagu vegetaarlased ja veganid oleks ainsad, kes toovad õhtusöögilauda kaasa oma veendumused. Kuid loomade söömine on seotud veendumuste süsteemiga, sealt ka põhjus, miks paljud inimesed söövad näiteks sigu aga mitte koeri.

Miks siis ei ole karnismist varem räägitud? Üheks põhjuseks on see, et palju lihtsam on märgata neid ideoloogiaid, mis jäävad väljapoole peavoolu. Palju olulisem põhjus on aga see, et karnism on domineeriv ideoloogia – niivõrd laialt levinud ja juurdunud ideoloogia, et selle tõekspidamisi käsitletakse tervemõistuslikkusena, „nii nagu asjad on“, mitte aga laialt levinud arvamustena. Lisaks on karnism vägivaldne, ekspluateeriv ideoloogia; see koosneb intensiivsest, laialdasest ning mittevajalikust loomadevastasest vägivallast ja ekspluateerimisest. Isegi nn humaanse liha (ja teiste loomsete produktide) tootmine, mis moodustab kaduvväikse protsendi karnistlikest toitudest, mida tänases mailmas toodetakse, ekspluateerib loomi ning on tihti brutaalne. Karnismi uskumus läheb vastuollu enamiku inimeste põhiväärtustega, kes ei toetaks tahtlikult teiste ekspluateerimist või ei vaataks teiste tundlevõimeliste olendite vastu suunatud vägivallale läbi sõrmede. Seega peab karnism sarnaselt teistele vägivaldsetele ja ekspluateerivatele ideoloogiatele iseennast varjama, et kindlustada inimeste osavõtt – ilma laialdase toetuseta kukuks süsteem kokku.

Omnivoor, karnivoor ja vegetaarlane: ebatäpsed terminid

Nii nagu „lihasööja“ on ebatäpne ja eksitav väljend kirjeldamaks neid, kes ei ole vegetaarlased ega veganid, on ebatäpsed ka teised tavapäraselt kasutatavad terminid: „omnivoor“ ja „karnivoor.“ Need terminid süvendavad eeldust, et loomade söömine on loomulik, mis on üks kõige juurdunumaid ja mõjuvõimsamaid müüte, mida karnismi õigustamiseks kasutatakse. „Omnivoor“ ja „karnivoor“ kirjeldavad pigem füsioloogilist loomust, mitte ideoloogilist valikut: omnivoor on loom, sh inimene, kes saab süüa nii taimseid kui ka loomseid toiduaineid ja karnivoor on loom, kes vajab ellujäämiseks liha.

Veelgi enam, isegi termin vegetaarlane ei ole päris täpne. Vegetaarlastena kirjeldatakse indiviide, kes väldivad lihasöömist, aga võivad endiselt süüa teisi karnistlike produkte nagu piima ja mune. Seega, kuigi vegetaarlus erineb karnismist mitmel olulisel ja väärtuslikul moel, ei ole see tõeliselt taimedel põhinev ideoloogia, nagu nime põhjal eeldada võiks.

Karnistlikud kaitsemehhanismid

Ideoloogiad, nagu karnism taastoodavad end, õpetades meid nende ettekirjutusi järele mõtlemata järgima. Üks peamisi viise, kuidas nad seda teevad, on mitmete nii sotsiaalsel kui ka psühholoogilisel tasandil toimivate kaitsemehhanismide kasutamine. „Karnistlikud kaitsed“ peidavad meie väärtushinnangute ja käitumise vahelisi vastuolusid, lubades meil teha erandeid selles, mida tavaliselt peaksime ebaeetiliseks.

Süsteemi põhiliseks kaitsemehhanismiks on eitus: kui me eitame probleemi kui sellise olemasolu üleüldse, siis ei pea me ka selle lahendamiseks midagi tegema. Eitus väljendub suuresti läbi nähtamatuse ja peamine viis, kuidas karnism jääb nähtamatuks on selle mitte sõnastamine – kui me ei anna sellele nime, siis me ei saa sellest mõelda ega seda kahtluse alla seada. Kuid nähtamatu ei ole mitte ainult ideoloogia ise, vaid ka selle süsteemi ohvrid: miljardid farmiloomad, keda me ei näe ja kes jäävad seega mugavalt välja avalikust teadvusest; üha rohkem degradeeruv keskkond; ekspluateeritud ja sageli jõhkralt koheldud lihapakkijad ja tapamajade töölised; ja inimestest tarbijad, kellel suureneb risk jääda kõige raskematesse arenenud maailma haigustesse, ja keda on loomi süües õpetatud olema tõest emotsionaalselt ja psühholoogiliselt võõrandunud.
Kuid nähtamatus on ainult esimene karnismikindluse kaitseliin, tõde on võimatu täielikult varjata. Kui nähtamatus paratamatult hajuma hakkab, vajab süsteem tagavaraplaani. Seetõttu õpetab karnism meid loomade söömist õigustama, esitades müüte liha (ja teiste loomsete produktide) kohta faktide pähe, levitades Kolme Õigustamise N-i: loomade söömine on normaalne, naturaalne ja nõutav. Kolm N-i on institutsionaliseeritud – nad on kõigi suurte sotsiaalsete institutsioonide poolt omaks võetud ja alalhoitud, alates perekonnast ja lõpetades riigiga. Ja mitte just üllatuslikult on neid ajaloo vältel abiks võetud, et õigustada teisi vägivaldseid ja ekspluateerivaid ideoloogiaid (nt orjus, patriarhaalsus jms).

Samuti kaitseb karnism ennast, moonutades meie ettekujutust lihast/munadest/piimast ja loomadest, keda me sööme nii, et tunneksime ennast neid tarbides piisavalt mugavalt. Näiteks õpime me vaatama farmiloomi kui objekte (nt viitame kanale kui millelegi, mitte kui kellelegi**) ja kui üldistusi, kellel puuduvad iseloom ja individuaalsus (nt siga on siga ja kõik sead on samasugused), ja õpime looma oma peas rangeid kategooriaid, et saaksime tunda ning käituda erinevate liikidega väga erinevalt (nt, loomaliha on maitsev, aga koeraliha on vastik; lehmad on söömiseks ja koerad on meie sõbrad).

On palju teisi kaitseid, mis toetavad ja kattuvad siin mainitutega, kuid kõik kaitsed teenivad ühte eesmärki: blokeerida meie teadlikkust ja empaatiat farmiloomade ja toodete suhtes, mis nende kehadest saadakse. Teadvustades karnistlikke kaitseid oleme me vähem haavatavad nende mõjudele; me oleme võimelised süsteemist välja astuma ja vaatama loomade söömist mitte läbi karnismiprisma, vaid läbi iseenda silmade.

Miks loomade söömine on sotsiaalse õigluse küsimus

Karnismi nähtamatus teeb loomade söömise näiliselt isikliku eetika küsimuseks, mitte selleks, mis see tegelikult on: sügavalt juurdunud rõhuva süsteemi paratamatu lõpptulemus. Karnism on samamoodi struktureeritud, nagu teised „-ismid“, rassism, seksism, heteroseksism, mis on moodustatud teatud „teiste“ gruppide rõhumiseks. Ja kuigi iga ohvri kogemus on alati mõnevõrra erinev, siis ideoloogiad ise on ülesehituselt sarnased, nagu ka nende mentaliteet, mis sellist rõhumist võimaldab.

Kui me ei märka kõigi rõhuvate süsteemide ühisjooni, siis me lihtsalt vahetame ühe teise vastu välja. Selleks, et luua humaansem ja õiglasem ühiskond peame analüüsi alla võtma ka karnismi.

*Inglisekeelsed terminid vastavalt „vegetarianism“ ja „veganism“. Kuna eesti keeles tähistab sõna „taimetoitlus“ nii ühte kui teist, siis on tõlkes selguse mõttes kasutatud sõnu „vegetarism“ (või „vegetaarlus“) ja „veganism“ (või „veganlus“) ning „vegetaarlane“ ja „vegan“

.
** Eesti keeles seda eristust pigem ei ole, aga inglise keeles on autor kasutanud vastavalt termineid „something“ ja „someone“.

Allikas: http://www.carnism.org/2012-05-09-15-00-33

Rubriigid: Blogi, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>